Oli üks emotsionaalne nädal. Teade, et meie (minu) õpilastel jääb ära kevadine koolivaheaeg, tegi nii mõnelgi tuju halvaks ja meele mustaks. Mul õpetajana läks selle otsuse seedimisega ka aega. Olin minagi planeerinud ühe ekraanivaba nädala enamjaolt, ikka selleks, et silmade tervis on nüüdseks tunda andnud. Lugedes, kuulates põhjendusi, sain aru, et õppe jätkamine on siiski mõistlik. Lapsed saavad nädala jagu varem suvevaheajale ja siis on vaheaeg ehk ka juba nagu päris - sõprade, sugulaste seltsis ja vahvate ettevõtmistega. Ja tegelikult kui mõelda neid üleriigilisi soovitusi, kuidas õpilased võiks sel aastal vaheaega sisustada, siis tegemist on ju sisuliselt õpingute jätkamise võimalusega. Ka meie anname soovitused nädalaks, kus ei pea kinni pidama tunniplaanist, tegema hindelisi töid, edasi võtma uut osa. Kui see nädala planeerimine nüüd juba varakult ära teha ning täpsed õpijuhised sõnastada, peaks ka ma ise saama ekraanivaba aega enam.
Tegelikult olekski pidanud tulema otsus just riiklikul tasandil, kuna vaheajal jätkub õpitegevus, küll teistmoodi ja teises mahus, siis annaks see ometi aluse lõpetada ka kooliaasta kõigil varem.
Koolitegevusi jääb sellest nädalast iseloomustama hulk käelise tegevuse töid ning nädal tagasi veebikohtumisel välja pakutud idee teostamine.
Kokkuvõtteks ma arvan, et sellistel murdumise hetkedel on ülioluline saada positiivseid emotsioone. Olgu selleks siis ilm, mõistev kolleeg, toetav lapsevanem vms. Ja tegelikult pean olema õnnelik, et seda head on ikka jagunud. Nüüd tulebki see hea endasse koguda ja edasi toimetada. Kui õpetaja on rahulik ja rõõmus, siis on seda lapsedki, siis nende vanemad, jne.
Hoidkem üksteist!
Pildid lastevanemate erakogust ja autorilt
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar